Päikesetõusu preeria. Kell 10:23. +17 kraadi sooja. Õrn udu. 

Politseijaoskonna uks avaneb prahvatusega. 

„Kuradi raiped!” räuskab lävel seisev kogu, kes varjab oma suurusega õuest sisse vohavat valgust.

Arvuti taga melanhoolselt Solitaire’i klikkiv ametnik tõstab rahulikult pea ning ohkab: „Kuidas saan sind seekord aidata, Benjamin?”

„Mädane Max on mu lambad pihta pannud!” kostab kogukas mees vihaselt, üritades hinge koguda.

„Kust sa võtad, et see tema oli?” uurib ametnik stoilise rahuga.

„No raisk, alates sellest ajast, kui ta selle nutt-telefoni sai, hakkas ta kuskilt teisest maailma otsast käsklusi saama, mida ta tegema peab! Niikuinii hakkab mu lammastega ida-eurooplaste jaoks keemilisi katseid tegema. Selliseid mujalt ei leia, raisk, ainulaadne Suffolki tõug, suurim maamuna peal! Vana Maxi-roju, raisk! Kuradi spiooninärakas - ta tuleks ammu juba vangi panna!”

„Kes talle neid käsklusi täpsemalt annab?”

„Mis kuradi küsimus see selline on? Kust mina tean, ega mina uurija ei ole! Max plämab vaid alatasa mingist „eee”-võimust, „eee”-valitsemisest, „eee”-ettevõtlusest, mingist pagana Startup liikumisest. Mul on alust arvata, et ta on selle neetud kultuse vaimne juht! Isegi mu vaene posike Oliver hakkab otsast arvama, et Maxil on head mõtted. Pähh! Mu oma väike poja! Max on tema aju loputanud! Mu oma poja aju!” 

Mees vajub vappudes lähimale istmele, mis tema raskuse all naksub.

„Su „väike” poja on 27, Benjamin,” lausub ametnik püsti tõustes.

Vastuseks tulevad vaid sügavad nuuksed.

„Hüva,” lausub ametnik telefonitoru tõstes, „saadan patrulli asja uurima. Millal sa viimati oma lambaid nägid?”

„Täna... *nuuks* ...hommikul kuue ajal.”

„On sul aimu, kus Max võiks olla?”

„Kura... kura...”

„Ilma „kuraditeta”, palun.”

„RCSnaili ringrajal.”

„Selge. On see vettpidav info?”

„Oliver ütles, et...,” sõnab Benjamin, katkestab ühtäkki oma lause ning tõstab punnis silmadega pea püsti. „Oliver ütles, et ta on seal.”

RCSnaili ringrada. Kell 11:03. +17,5 kraadi sooja. Vahelduv pilvisus.

„Ei, ma ei saa!” hõikab noormees rohelise kaabuga teisele poole piiret.

„Ole mõistlik, Oliver, Benjamin ootab sind koos lammastega koju!” hüüab politseinik vastu, hoides tuttavat nägu vastu tahtmist sihikul.

„Hah! Koju! Mu isa ei mõista startup’indusest mitte midagi! Selle asemel, et iga päev tuimalt lambaid karjatada, võiksime nende samade itukõrvadega kordades rohkem saavutada!”

„Mida sa nende lammastega üldse siin ringrajal teed?”

„Me tahame siia Maxiga rajada lammaste teemaparki, kus täiskasvanud saaksid tunda põnevust lammaste võidujooksust, osta lambavillaseid sokke ja lambapiimast juustu! Lapsed saaksid aga nautida lammastel ratsutamist maailmas ainulaadsel lambasafaril!”

„Kurat!” hõikab politseinik, pistab püstoli kabuuri ning tõuseb autonina varjust püsti. „See on ju geniaalne idee!”

„Eksole!” hüüab Oliver ning langetab ka enda püstoli.

---

Sellest ajast saadik aktsepteeritakse Päikesetõusu preerias lisaks naistele, mustanahalistele ja omasooiharatele inimestele ka startup-ettevõtjaid, kes julgevad oma ideid reaalsusesse viia.

‍

„Käite seal tihti?”

„Paratamatult,” vastas naine häbelikult.

„Miks „paratamatult”?”

„See on ainus koht, kust ma võin rahu leida.”

„Teisisõnu on see koht, kus käite pingeid maandamas?”

„Jah, võib nii öelda.”

„Ja need pinged... on need seotud tööga? Eraeluga?”

„Ma... ma ise ka ei tea... Või, jah, ma ei talu oma ülemust ja tööl olles puudub igasugune motivatsioon. Sinna minekukski on raske ennast hommikuti voodist üles sundida. Sellegi poolest saan ma seal hakkama, pean ju saama, arveid on vaja maksta.”

„Seega... „Kast” nagu te seda kutsute...”

„Just, Kast.”

„Saan ma õigesti aru, et see on teie pühamu, mille nii-öelda jalamile jätate kõik argipäevased töömured?”

„Noh... Võib ka vist nii öelda, jah.”
‍
„Kõhklesite hetkeks. Miks?”

„See ei ole mu jaoks päris igapäevaelust põgenemise paik.”

„Aga teie eelnevalt detailselt kirjeldatud fantaasiapilt liblikate kohta? Tüüpiliselt viitab see eskapismile ehk reaalsest elust kujutluse...”

„Ma ei tulnud selleks siia, et te mind kohe raamatu järgi hulluks tembeldaks. Ma tahan... vajan, et...”

„Et keegi teid usuks.”

„Jah, sest ma räägin tõtt! Ausõna! See liblikapaar... Nad on... Nad... Ahh!”

„Ja nad tulevad iga kord teie juurde, kui te Kastis käite?”

„Jah! Sõidan rattaga sinna, avan värava, istun maha, panen silmad kinni, mõlgutan omi mõtteid ja ühel hetkel kuulen kõrvus õrnu tiivalööke. Ja seal nad on!” hõikas naine elavalt ja osutas käega enda ette, justkui oleksid liblikad praegugi tema näo ees ringi lendamas.

„Miks nad alati teie juurde tulevad?”
‍
„Ma ei tea, aga sel polegi tähtsust. Tähtis on see, et nad on alati olemas.”

„Mida nende kohalolu teie jaoks tähendab?”

„Nad... tekitavad mus hea tunde. Vaba.”

„Seega parandavad nad teie meeleseisundit?”

„Võib ka nii öelda.”

„Kas saaksite ennast Kastis ka liblikateta hästi tunda?”

„Mmm... Ma,” poetas naine ning keeras näo kõrvale. Oli aru saada, et ta varjas midagi.

„Need liblikad pakuvad teile vist midagi enamat, kui vaid meelerahu?”

„Jah. Nad esindavad minu jaoks armastust: nad on alati kahekesi, ei lahku teineteise kõrvalt, avastavad ühiselt uusi asju, kas või mind, kes ma nende aeda satun. Nad lendavad ühiselt üles-alla, maanduvad alati sama lille peale või... või... ahh.”

„Seega on nad teie silmis kui ideaalne armastajapaar: üks mees ja teine naine?”
‍
„Mul ei ole vahet, kui ka mõlemad on isased või emased. Aga nende vahel on side ja see on imekaunis.”

„Sel juhul... Miks te veel siin olete?”

„Ma tahan... Soovin... Igatsen... Et teie oleksite see teine liblikas.”

Uue ookeani pind oli täna hulga vaiksem kui eelnevatel päevadel, nii et Caleb suuris reelingule nõjatudes isegi kumerat silmapiiri tuvastada. Ta polnud juba üheksa päeva tekile astunud, seega võttis loomuliku valgusega harjumine omajagu aega.

"13 kasti õunu, 17 kasti pirne, 5 kasti banaane," loendas mees oma piipu vastu metalli tühjaks kopsides. "Neetud!"

Caleb pistis piibu põuetasku ning sööstis tormakalt kastidest moodustatud koridori. Tema pilk oli intensiivne ja murelik, kui ta igast järgmisest varudega täidetud kastist mööda minnes neid rusikaga prõmmis.

"Viisteist, kuusteist, seitseteist," pigistas ta viimastest kastidest möödudes läbi hammaste. Seejärel tõstis ta pilgu ning seiras tormi ajal kolm korda väiksemaks jäänud kastide kuhja. "Neetud! Seitseteist!"

Suutmata endale olukorra täbarust tunnistada, läbis Caleb oma rituaali veel kolm korda, tõdedes, et kaste pole vahepeal juurde tekkinud. Ahastuses haaras ta ühe pirni, vaatas seda heldimusega ning vajus kastile nõjatudes maha.

Veel aasta tagasi maksis Caleb roheliste viljadega suure maja liisingu eest, viis mahtuniversaaliga lapsi kooli ning renoveeris meeskonnaga oma isiklikku laeva. Tollal ei tulnud mehel pirnide söömine mõttessegi, kuna iga alles jäänud vili tähendas raha kasvu pangakontol. Nüüd tähendas aga iga alles jäänud vili elutundide rohkust. Õnneks ja kahjuks oli Caleb üksi. Kui ta asus hiiglasliku üleujutuse eel paaniliselt toidureserve kokku ajama, ei uskunud mitte keegi peale tema jutte, mida teadlased kõikjal uudistekanalites ja dokumentaalides levitasid. Seda hetkeni, mil katastroof tõepoolest kohale jõudis ning määratu osa inimkonnast uputas. Ent ignorantsete inimeste, sealhulgas Calebi perekonna, jaoks oli liiga hilja. Calebi abikaasa pidas meest hullumeelseks ning viis viimase teadmata vahetult enne tsunamit lapsed nende ühisesse rannamajja. Caleb pääses eluga, kuigi ta kahtles, kas ta on üldse enam elus.

"Sa kestad nende varudega vaid kolm kuud," kostus mürgine hääl mehe peas. "Puuviljad roiskuvad."

"Miks ma küll Noa kombel loomi ei võtnud?!" sajatas Caleb end pirniga vastu pead tagudes. Ühtäkki mees lõpetas. Ta tõusis, pistis pirni taskusse ning jooksis nagu silmaklappidega hobune oma kajuti suunas. Peatselt oli Caleb läppunud ruumidest taas soolase õhu käes. Temaga oli ühes ääreni veega täidetud tsinkplekkpang, mille ta pritsmete saatel tekile virutas.

"Anna andeks, mu sõber, aga sa pead mind aitama," lausus ta sügavalt pange vaadates ning jooksis peatamatu hooga kaptenisilla suunas. Peatselt naases Caleb õngeridvaga. Ta sööstis käe pange ning tõi nähtavale hõbedaselt läikiva väeti makrelli.

"Anna andeks, mu sõber," sõnas mees kala lõpustest konksu läbi surgates. Seejärel kiirustas ta reelingu äärde ning saatis makrelli laia ookeani poole lendu. "Mu sõber, sa teed mu rikkaks!"

Caleb ootas õhinal, et õngeritv rappuma hakkaks, ent seda ei juhtunud ei viieteist, kolmekümne, kuuekümne ega teab kui mitme minuti jooksul. Mees hiivas aeg-ajalt sööda veest välja, et veenduda selle olemasolus. Makrell oli pika veritsemise järel kangestunud ega sipelnud enam. Caleb vihastas ning viskas jõhvi küljes elutult rippuva kala taas lõputusse ookeanisse.

"Seal pole enam ühtegi kala," suskis sapine hääl mehe mõtteid.

"Peab olema," ei andnud Caleb veel alla.

"Ookean on tühi."

"Ei saa olla, kuhu nad ikka kaduda said?"

"Nad läksid parematele jahimaadele."

"Nad ei saa ju kõik surnud olla!"

Caleb tundis oma habemekarvu tuuleiili käes võbelemas.

"Ookean on lõputu, kuid siin neid pole," sisistas hääl.

"Aga see üks on mul veel ju õnge otsas!" hõikas mees tühjusele ning sikutas järsu liigutusega jõhvi veest välja. Kostus hele laksatus. Caleb vahtis tardunult vaheldumisi katkenud jõhvi ning mustavat veepinda. Tema järgmine reaktsioon oli makrellile järgi hüpata, ent taskust tekile kukkunud pirn tõi ta taas mõistusele.

"Näed, lasid viimsegi käest ära," sõnas nüüd üsnagi eristatav hääl mehe selja tagant.

Caleb ehmatas ja pööras ringi, märgates enda ees musta ähmast kogu. Ta libastus maas lebaval pirnil, kaotas tasakaalu ning kukkus üle laeva reelingu. Mehe silmad nägid veel hetkeks pilkases pimeduses helkivat sädet, kuid vett kopsudesse ahmides kustus seegi.

---

Sellest ajast peale triivib mädanevate kastidega alus mööda Uue ookeani veestikku, otsides sihitult paika, kus karile minna.

"Mis sul arus oli, Terranus?"

"Mina tuleb õue, et inimesed näeb, ülem!"

Kämblasuurune mehike keerutas oma rosinasuuruseid silmi ning ohhetas: "Sa ju tead, et sa ei tohi kuumaga õues olla!"

"Nojah," mühatas kahe seina vahele pressitud olevus, "aga ma ju võtsib särk seljast!"

"See särk on loodud selleks, et sind Päikese eest kaitsta, sa vaene ürgvanem! Ilma selleta on su nahal suurem tõenäosus kantserogeenseteks protsessideks ning basaal..."

"Ninaga on häste, ülemprofessor!" hakkas äkki Terranus kiunuma. "Ei taha enam sõrme!"

"Millest sa räägid?" oli pisike teadlane segaduses. "Kas sulle on juba Päike pähe hakanud?"

"Ei! Päike taevas! Teie räägib see nasaal..." Terranus võdises nii palju, kui tal veel ruumi oli. "Mina ei tahab!"

"Ah, nasaal! Ei-ei! Mina rääkisin basaa... Tead, vahet pole. Räägi mulle nüüd rahulikult, kuidas sa siia sattusid?"

"Noh... Mina astub labor välja ja vaatab: oi, liblikas!"

"See liblikas, keda sa iga päev näed?"

"Jah, tema!" oli Terranus oma olukorrast hoolimata hetkeks üüratult elevil. "Tema lendab ja mina hüppab järgi. Nii tore!"

"Järelikult oli juba siis soe?"

"Mina ei teab, vaatab liblikas!"

"Selge, oli soe... Mis edasi sai?"

"Noh... Mina vaatab, et liblikas lendab seal, kus linn, aga ma kardab seal minna. Aga kaks poisid kutsub puude all, et ma tuleb appi. Mina ei jätab keegi häda!"

"Mis neil mureks oli?"

"Neil on suur tuli ja nemad vajab keegi, kes tuli toitu annab. Mina viskab suuri rõngad leeki ja poisid ikka naerab. Mina ka naerab, kõigil nii tore," naeratas Terranus. "Aga siis suur lärm ja viled ja tuled ja mu sõberad jookseb ära. Mulle meeldib kullimäng. Jookseb neile järgi."

"Kas need rõngad olid kummist ning mis värvi need tuled olid, millest sa räägid?"

"Mina ei teab! Küsimused teeb peavalu!" sähvas Terranus.

"Palun vabandust, ole hea ja jätka!" vabandas pöialteadlane.

"Oeh, mina ei leiab poisid, aga vaatab, uued poisid kurvad. Nemad suured mustad kotid kärus, aga ei jaksab maha panna. Ikka ma nemad appi, ei jätab häda! Need poisid ka naerab, mina väga lõbus! Üks poiss võtab aga nuga, aga mina nuga kardab! Ta naerab ja lõikab kott katki. Seal veel mitu kotid ja sinised püksid ja tore lilla müts. Mina tahab müts endale, poiss teeb noaga katki ja annab mulle katki mütsi. Mina kurb, aga posid naerab. Ja siis poisid võtab vee ja paneb kotid põlema!"

"Kas nendes kottides oli veel riideid ja sellel veel ehk imelik lõhn?" uuris professor.

"Küsimused - valu!"

"Tjah, õigus... Jätka, ole hea!"

"Nemad kotid poisid põletab puud ja mina kurb, tahab veega kustutab, aga vesi põleb ja minu särk põleb! Mina kohutavalt kardab ja hüppab kohe maha, aga poisid naerab! Mina nutab ja jookseb ära!"

"Vaene ürgvanem! Mis edasi sai?"

"Mina jõuab müürid juurde ja siin poisid ja tüdrukud ja kotid, milles püksid ja mütsid ja müürid vahel lärmi rõngad ja mul palav ja kisub särk ja nutab ja ja liblikas..."

Terrranus hakkas kohutavalt nuuksuma. Vahepeal olid tema jalge alla jõudnud veel kaks pöialteadlast.

"Hakkas jälle paisuma?" uuris esimene neist valjul häälel kõrgel lambi otsas seisvalt väikeselt mehikeselt.

"Ega ta ei saa tõesti sinna enam midagi kahjuks parata," kostis too. "Ilmad eriti jahedamaks ei lähe."

"Päike on pähe hakanud?" uuris teine pisike teadlane veoköisi lahti harutades.

"Päike... *nuuks* ...taevas!" löristas Terranus ninaga.

"Jah, Päike on taevas, aga Terranus on taas raskekoelise inimviiruse külge korjanud," kostis ülemprofessor nukralt põiktänava vahele pundunud ürgvanemat silmates. "Sinna pole samuti midagi parata..."

---

Kuidas ja kas kolm imepisikest teadlast tohutu Terranusega hakkama said, pole veel selge. Teatavasti otsib aga Ürgvanemate Nakkushaiguste Uuringukeskus hädasti uusi õpetlasi ning vabatahtlikke, kuna inimviirused ja nendega kaasnevad paistetustõved muutuvad üha tugevamateks ning ravid seetõttu aina keerukamaks. Kui arvad, et sinust võiks abi olla, pöördu otsemaid ülemprofessori poole või veelgi parem, tõtta sedamaid ürgvanemale appi! Jääst ja jäätisest kahjuks enam abi pole!

‍

Ryü-Ω21 oli ebastabiilseim kui kunagi varem. Kui Dr. Michael Walters pahaaimamatut looma temporaalkahuriga sihtis, oli ta surmkindlal veendumusel, et peab juba saja kaheksakümne üheksandat korda oma assistendiga öö otsa labori seinu puhtaks kraapima. Teisi abilisi oli võimatu leida, kuna eksperimentaalse temporaalgeneetika teadlaste operatsioon toimus ülima saladuskatte all Sheppartoni ja Moroopna väikelinnade vahelisel Gemmilli soo looduskaitse alal. McFarlane tee otsas. Maa all. Seekordse isendi organid aga ei tunnelleerunud läbi testkambri, vaid kadusid ühes naha ja hirmust suureks paisunud silmadega. Pea sama suurte silmadega nagu Dr. Waltersil, kes seisis veel mõnda aega pahviks lööduna temporaalkahuri kontrollpuldi taga, üks käsi fikseeritud sihtimishoovale, teine käsi rusikana impulsi vallandamise nupu peale.

"Kõik korras, Dr. Walters?" küsis laborisse äsja sisenenud assistent. "Kus känguru on? Kas lasen teile uue tuua?"

"Öhh," oli esimene ja ainus häälitsus, mille teadlane suutis justkui transist väljudes huulile manada.

"Dr.Walters?!" astus murelik naine kolleegile lähemale.

"Jah. Jah. Jah. JAH, Jenny! JAH!" võttis mees assistendi õnnejoovastuslikku embusesse.

"Vabandage, aga te olete ehk liialt familiaarne," kohmetus naine pärast pikale veninud kallistust.

"Jah, endastki mõista! Vabandan väga," sõnas Dr. Walters ning sammus hüplikul sammul testkambri poole. "Vaadake, preili Sutton, känguru on kadunud!"

"Selge, ma lasen siis teile järgmise tuua," vastas Jenny õlgu kehitades ning hakkas end minekule sättima.

"Ei-ei-ei!" hõikas mees ekstaatiliselt ning jooksis labori sissepääsu ette, et naist peatada. "Vaadake, känguru oli just hetk tagasi siin, aga ta on kadunud! Ma panin ta kaduma!"

Assistent uuris teadlase silmi ning seejärel neid ümbritsevat ruumi.

"Aga kuhu te siis ta peitsite? Seinad on ju nähtavasti puhtad."

"Ei-ei-ei! Te olete valesti aru saanud! Mitte kuhu, vaid mis aega ma ta peitsin!"

"Ahah," kostis naine skeptiliselt, "kui te nüüd mind vabandaksite, siis ma läheksin teile uut isendit tooma."

Dr. Walters vaatas naisele mõistmatult otsa, ent ei jätnud jonni: "Salvestis! See jäi ju kindlasti videosse! Las ma otsin selle üles ja näitan teile! Ma tõepoolest ei aja udujuttu, see kuradi känguru allus teporaalmuteerivale impulsile!"

"Ahah," vastas Jenny ning järgnes tuimalt Dr. Waltersile. Tundide kaupa verd kanalisatsioonist alla valanud abiline oli känguru sisikonnaga liialt sina peal, et taolist äkitset kordaminekut uskuda.

"Nii, mai, 15, subjekt Ryü-Ω21, 158cm, 42kg, 145 GeV, delta t-9000h," pomises uurija eksperimendi andmeid mööda ekraani taga ajades. "Nii! Video! Kerin ta väheke tagasi, et..."

Ent mees ei jõudnudki oma lauset lõpetada. Ühtäkki hõljus Dr. Waltersi ja Jenny nägude ees täiesti füüsilisel kujul emase känguru pea, kes oli loetud minutid tagsi testkambrist haihtunud. Seda trikki kordas ta nüüdki, viies ühes endaga kaasa arvuti koos raske raudlauaga ning osa paksust laest ja põrandast, jättes maha meetrise läbimõõduga kraatri, laelambi kaduisega tekkinud poolpimeduse ning lööklaine, mis paiskas teadlased pikali.

Dr. Waltersi kõrvades kumises lõputu kõrgsageduslik noot ning tal oli raskusi orienteerumisega, ent lõpuks tabasid tema kobavad käed teise inimese sõrmi. Nende vahemaa oli aga ootamatult suur nagu põrandale kukkunud viineritel. Sundides ennast šokist toibuma, sobras ta oma tolmuste pükste taskutes ning tõi nähtavale improviseeritud lambi telefoni näol, mille kuma valgustas asetleidnud sündmust. Krohvipuru ja räsitud juhtmete seas lebas kolm siniseks lakitud küünt ega näppu. Need ligemed ei kuulunud ühelegi kehale, neist voolas välja värske tumepunane veri. Dr. Waltersi süda tõmbus vaakumisse nagu väike laboriruum loetud hetked tagasi. Tema kuulmine taastus järk-järgult, ent vilin säilis. Samuti lisandus tüütult huilgava alarmi udupasuna laadne burdoon ja tagavarahapniku ventiilide sisin. Ajades ennast seina najal käperdades püsti, veendus justkui väiksemat sorti pommiplahvatuse üle elanud Dr. Walters, et temast oli saanud ainus hingeline ruumis.

"Jenny!" kähistas teadlane vaevaliselt. Mees lonkis küll vasakut jalga, ent tema edasiste tegevuste siht oli selgemast selgem ning kiire. Paari valuliselt pika minuti jooksul, mil Dr. Walters jupp-jupp haaval oma igapäevase ego kõrvale jättis, tundis ta end üha tugevamana. Aktiveeriunud TMT (temporaal-meditsiin-turvise) automaattervenduse süsteemid, kadus ka viimnegi kontidesse ja lihastesse tunginud valu. Alles jäi vaid terav pitsitus ja tühjus mehe südames.

"TMT, delta t-9000h," deklameeris eriskummalisse rüüsse astunud teadlane temporaalkiivrit pähe pannes.

"Kinnitada Delta t-9000h märksõnaga," kostis mehaaniline hääl.

Dr. Michael Walters asetas rusikad vastastikku ning lausus kindlal häälel: "Välgu Mihkel."

​"Kinnitatud," kõlas masinlik vastus, mispeale hakkas turvis kasvaval häälel huilgama. Mehe kartmatute silme all kaotasid objektid piirjooned ning värvid muutusid ebamäärasteks. Järgneva vaakumplahvatuse saatel jäi labor täiesti inimtühjaks.

---

Kuigi Ryü-Ω21 oli tollase aja (mitte, et sel määratlusel tähtsust oleks) üks ekstreemsemaid temporaalanomaalia kandjaid, pole antud juht jäänud kindlasti ainsaks näiteks. Jätmata kõrvale tõsiasja, et mainitud känguru hüppas ajas ning mõjutas seeläbi ka kõikide temaga kokku puutunud objektide ajalist nihet, puudus kõikide Maa II elanike õnneks tema ajust AIQ kiip, mistõttu võime vaid aimata, kui segaduses oli vaene loomake, kui Dr. Walters või siis Välgu Mihkel ta temporaalõksu püüdis. Mis aga mehe südamesse puutub, on see pidevalt ajast ees või maas, olenevalt päevast. Mitte, et viimasel tähtsust oleks.

‍

​"Talv on tulekul, milord Guuburra."

"Ma tean seda, Puuslik, seetõttu ma ju siia lendasingi."

"Muidugi-muidugi. Kuidas ma saan teid aidata, mu härra?"

"Ma arvasin, et kännuvaimud näevad kõikide muresid!"

"Jah, aga teil on neid üsnagi palju."

"Kelleks sa mind õige pead? Läbikukkunud kuningaks, kes ei suuda oma kaastiivulisi juhtida?" suskas Guuburra oma laia nokka ähvardavalt otse kännuvaimu moondunud näo ette.

"Ei, milord, te olete igati väärikas," vastas Puuslik kõigutamatult.

"Ma loodan, et su juurvennad on samal arvamusel!"

"Muidugi-muidugi... Kuidas ma teid aidata saan, mu härra?"

"Kas sa oled kakaduudega mestis, et muudkui korrutad?"

"Ei, milord, ma soovin kõigest alandlikult teada, millest soovite alustada. Kõigele korraga ei oska ma nõu anda."

"Jah! Loomulikult! Ma teadsin seda!" hõikas lind ning vaatas uhkelt kaugusesse. "Kodu!"

"Mis sellega, härra?" küsis Puuslik pärast venivat pausi.

Guuburra keeras oma pea aeglaselt kännuvaimu poole ning küsis ärritunult: "Mis nali see on? Oled sa tõeline kännuvaim või lihtsalt üks rääkida mõistev puupea?"

"Olen mõlemat, mu härra, kännuvaim ja puupea - need kaks käivad käsikäes."

"Tundub nii," lausus Guuburra põlgavalt, "kännuvaim, kes on nii rumal, et ei oska mind aidatagi."

"Te peate täpseid küsimusi esitama, milord," kostis Puuslik rahumeelselt, laskmata end kuninga sõnadest häirida.

"Jah! Ma teadsin seda!" ütles lind suurjooneliselt ning pööras pilgu oma kujuteldava õukonna poole. "Ega ma puupea pole!"

"Muidugi te pole, mu härra. saite selles ehk juba selgust."

"Jah, Puuslik! Sina oled puupea, mina olen kuningas!"

"Muidugi-muidugi... Puupea."

"Kes?!"

"Mina, härra, mina."

"Õige! Puupea."

Möödus hetk või isegi kaks, mil Guuburra kaalus ja imetles mõtetes oma tiitli suursugusust. Saades aru, et kuningas ei kavatsegi oma unistustest väljuda, liigatas Puuslik oma massiivset kätt, millel lind juba mõnda aega end mugavalt oli tundnud.

"Aeh!" hüüatas Guuburra. "Mis siis nüüd?"

"Ei oska öelda, milord, teie tulite minult nõu küsima, mitte vastupidi."

"Jah! Loomulikult! Kodu!"

Kännuvaim vaikis.

"Talv on tulekul ja ma... me kardame, kas..."

"Siit pagedes ootavad teid ka mujal sobilikud kodupuud," lõpetas Puuslik kuninga lause.

"Jah! Ei! Tähendab... Me ei põgene, me rändame! Siin, Lõunamaal, läheb kohutavalt jahedaks ja..."

"Te peaksite kogema Põhjamaa talvesid," sõnas kännuvaim omaette.

"Kuidas?" oli kuningas oma sõnade katkestamisest häiritud.

"Te peaksite kündma Põhjamaa palgeid. Kas saate aru, milord?"

"Jah! Loomulikult saan!"

Guuburra ei saanud aru. Puuslik avas aga ettevaatlikult oma tiivalaadse kuivanud peo ning tõi nähtavale väikse kuhjatäie pisikesi musti pabulaid.

"Need on mu vennad-õued, kellesse on kogunenud meie esivanemate elutarkused, mälestused, rõõmud ja rõõmutused, õnned ja õnnetused - kogu eelnev minevik."

Kuningas uudistas neid pisikesi asju, siis Puusliku silmi, seejärel taas musti ümaraid esemeid ja kännuvaimu suuava. Ta kuristas hoolikalt kurku ning tervitas uustulnukaid traditsioonilise kombe kohaselt naerulaadse häälega: "Olge te Burrade perekonna nimel tervitatud, Puusliku perekond! Olete tänase päeva puhul võrratult... mustad... ja läikivad!"

Vaikus. Ei ühtegi sõna kõnetatud pabulate ega kännuvaimu poolt. Guuburra piilus oma uhkest hoiakust hoolimata moondunud puupea poole, oodates temapoolset heakskiitu.

"Muidugi-muidugi..."

"Kas nad ei mõista veel rääkida?" uuris kuningas.

"Te pole vist varem seemneid näinud, mu härra?"

"Jah! Ei! Muidugi olen!" tundis lind piinlikkust. "Aga ma eelistan krõbedaid putukaid ning konnakoibasid!"

"Muidugi-muidugi..."

Guuburra ei teadnud, kuhu enam vaadata, mistõttu neelas ta oma uhkuse alla ning küsis: "Mida ma nendega pihta peaksin hakkama, Puuslik?"

"Alla neelama, mu härra."

"Sinu õed ja vennad?!"

"Muidugi, mu härra. Nii nagu teie esilindud seda aegade algusest on teinud."

"Ja kuidas see peaks aitama mul... meil kodu leida?"

"Te neelate need seemned tervelt alla ning lendate sedamaid oma kaaslastega Põhjamaale, ent te ei tohi vahepeal kordagi... tugevalt sirtsutada, kui te saate aru, mida ma silmas pean."

"Jah! Saan!"

Guuburra ei saanud aru.

"Kui te kord soojale maale jõuate, lasete seemneil maapinda jõuda - nii saavad mu õdedest-vendadest teile uued kodupuud."

"Hiilgav, kallis Puuslik! Hiilgav maagia!" rõõmustas kuningas ning kahmas mustad pabulad oma avarate nokkade vahele, lastes neil kurgust alla voolata nagu hommikul püütud anšoovise.

"See pole maagia, mu härra, see on Emakese Looduse tahe."

"Hiilgav nõid! Uskumatult hiilgav nõid! Me tasustame teda hästi!"

Kui Puuslik oleks võtnud kaelaga vormi, oleks ta suutnud oma pead raputada, ent praegu pidi ta leppima mahavaikitud ohkega, mil ta oma peo sulges.

"Mida te veel ootate, milord? Neelasite ju seemned alla."

"Aga Ignis?" muutus Guuburra ilme ootamatult tõsiseks.

"Kardate, et Vahemaa taevaste jumal kõrvetab tee peal teie tiivad, mu härra?"

"Jah! Nii mitmedki parved on enne meid langenud ja vaid vähesed tagasi tulnud, suutmata enam lennata. Mõte temast paneb mu suled värisema, unenäod temast huilgudes ärkama. Oskad sa mind... meid aidata, Puuslik?"

"Kas te joote piisavalt vett, mu härra?"

"Joome!"

"Kas te kastate end kolm korda päevas lompidesse, jõgedesse, järvedesse, mu härra?"

"Seda me teeme!"

"Kas te lendate kõrgel taevas?"

"Jah!"

"Kas te teete lendamiste vahel pause?"

"Muidugimõista!"

"Kas te varjute päeval päikese eest, mu härra?"

"Seda kindlasti! Muidu kaotaksime mõtlemise!"

"Muidugi-muidugi... Kas te sööte piisavalt, mu härra?"

"Sööme! Muidu ei jaksaks ju lennata!"

"Selge. Sel juhul on teil vaja leida üks eukalüptiõis, keerutada see rulli, toppida rull kiviprao vahele ning visata kivi kõrgeima künka otsast alla. Seejärel otsite kivi maandumiskohale lähimast põõsast mardika. See putukas tuleb viia kiireima vooluga jõe äärde, elusana, ning asetada ta sügavaimasse jõesopistusse. Tema kõrvale tuleb aga asetada kolm krabijalga, neli ämblikuvõrku ja viis tühja jõekarpi, mis tuleb omakorda täita soolvee millimallikate pisaratega. Kui olete sopistuse känguru karvadega täitnud, hüppate selle peal sada korda, kraaksatades iga kord nagu Põhjamaade vares. Niimoodi talitades olete Ignise eest kaitstud, austatud Guuburra."

"Kuidas... Kuidas see... Põhjamaade vares kraaksub?"

"Umbes nagu vanalinnud, kellel pole enam häält, milord."

"Jah! Loomulikult! Väga hea!" erutus lind rõõmsalt ning asus kiiruga tiibu lehvitama. "Ole tänatud, Puuslik, Burra rahva nimel!"

Õige pea paistis taevalael suurest kuningast vaid peaaegu märkamatu laik. Kännuvaimul ei jäänud muud üle, kui seda kahanevat kogu rahumeelselt jälgida, kuna tal ei käinud just palju külalisi ning tal polnud ka kuhugi kiiret. Puuslik laskis kuuldavale ühe tühjusesse eksleva ohke ning lausus muheledes: "Puupea."

---

Mis Guuburrast ja tema rahvast täpsemalt sai, teavad vaid üksikud nokk-kroonikud, ent kuuldavasti suunas Põhjamaast innustust saanud kuningas oma kaaslased lõunasse, kus oli kordades jahedam, kui talve-eelsel Lõunamaal. Vähemalt ei pidanud Burra perekond seal talve üksi üle elama. Paksuks söönud pingviinid, kellele meeldis tugevalt sirtsutamine, suutsid oma eluviisidega kuude kaupa talvelaagrit soojas hoida, niiet ükski lind külma ei pidanud kannatama. Kuidas aga uhke tiitliga Guuburra sellised tingimused üle elas, on omaette lugu.

‍

Kontkari allee polnud mõni tüüpiline allee, mida võib Melbourne'i tänavatel jalutades kohata. Majadega ääristatud tee keskel asus madala trepi lõpus pooleteisendal korrusel vana Elen Kontkari fotopood, mille omanik oli vahva seitsmekümnendates eluaastates vanaproua. Naine, kelle järgi oli allee oma nime saanud, külastasid passipildi tegemiseks nii kohalikud elanikud kui tulid uudistama ka ammused armukesed. Sel väikesel fotopoel oli teatud sorti võlu, mis käis kaasas omaniku elukogemuse ning suure naeratusega, mida memm igale kliendile jagas. Ent Eleni lahkus ei paistnud mitte ainult inimeste peale, kellega ta kohtus, vaid ka loomadele ja lindudele, kes ikka ja jälle tema ukse taha sattusid. Nii sai siutsudes, näugudes või niutsides pisikese pala, piima ja pai igaüks, kes tundus omadega hädas olevat.

Ühel päeval märkas aga vanaproua trepipoolse akna taga eriskummalist vaatepilti: seinale kinnitatud tänavalambil istus pardi noka ja kopra sabaga karvane loom, kes näis suures tuhinas endale ääretult ebamugavasse kohta heinast pesa loomas. Suutmata nähtut uskuda, lippas memm aknasimsilt sedamaid kaamera järele, et looduse imet pildile jäädvustada.

"Kuhu ma küll selle nüüd panin?" tatsas naine ärevalt mööda poodi ringi. "Mu nõukaaegne objektiiv! Ah! Sinine sitikas! Kus ta küll on? Kassa taga? Ei. Vannitoas? Ei! Stuudios? Ahh! Ei ole!"

Elen oli juba lootust kaotamas, et magab taaskord ühe võrratu fotovõimaluse maha, kui helises telefon. Porisedes kapsas vanadaam selle poole, krahmas toru ning ütles ootamatult malbe häälega: "Elen Kontkar Photography. How can I help you?"

"Kuule," kostus teisel pool kärisev hääl, "ma võtsin hommikul su objektiivi kaasa, jätsin sulle asenduse aknalauale."

"Sa. Sini..."

"Mina sind ka, armas!"

Elen muheles hetkeks ning kiirustas alleepoolse akna juurde.

"Tead, mida ma," hakkas ta telefoni puristama, ent katkestas sedamaid oma lause.

"Jaa? Räägi. Allu?"

"Ma... Ma..."

"Elen? On kõik hästi?" kõlas murelik hääl.

"Ei. Jaa! Ma... Ei, sa ei usu..."

"Mida? Räägi nüüd ometi!"

Elen vaikis.

"Issver, Elen! Mida ma nüüd tegin?"

"Mitte midagi, kõik on hästi. Ma lihtsalt... arvasin, et ma nägin tänavalambi peal nokklooma pesa tegemas."

"Misasja?! Nokkloom? Tänavalambil?"

"No seda minagi! Hakkad nüüd mind seniilseks pidama või midagi..."

"Tablette võtsid ikka hommikul?"

"No näed! Mis ma ütlesin!"

"Ma mõtlesin neid silmatablette."

"Aaa, jah, neid võtsin, jah."

"Niiet nokkloom?"

"Nii mulle tundus, jah."

"Ja on ta ikka veel seal?"

"Kuule... ei ole enam. Tahtsin pilti teha, aga... enam ei ole."

"Lendas ära või?" naeris hääl teisel pool toru.

"Naera aga," turtsus Elen, "aga ma ütlen sulle, et see oli päriselt nokkloom!"

"Oot-oot, sa ei teegi nalja?"

"Ei tee!"

"Ja... Kas... Pesa on alles?"

"Tundub nii, jah. Ja..."

"Jaa?"

"Ja... Ei... Ei ole võimalik!"

"Mida?!"

"Tead... Mul on tunne, et ta jõudis sinna juba muneda ka."

"Ära jama! Hommikul ei olnud seal ju mitte midagi! Ei nokklooma ega pesa ega midagi. Looduses ei käi asjad nii ruttu!"

"Ega sellistes kohtades... Linnas... Ja veel lambi otsas!"

"Seda minagi! Ma arvan, et sa ajasid ta mõne eksleva pardi või hanega sassi või midagi!"

"Pardid või haned ei satu ealeski siia!"

"Ja nokkloomad satuvad?"

"Ei..."

"Näed sa, pigem oli see tõenäoliselt mõni muu nokaline siis."

"Aga kui oligi nokkloom?"

"Mis sa teha tahad siis? Valvesse jääda, et äkki tuleb tagasi?"

"No... Aga äkki tuleb?"

"Oeh, tead, vaatab seda asja, kui ma koju tulen, eks?"

"Noh... Olgu... Aga ma helistan Kakule ka ja uurin, mida ta asjast arvab."

"Teeme nii. Ma nüüd pean selle video siin kokku lõikama. Mul kaua ei lähe, ausalt."

"Ma siis teen kolme tunni pärast pudru valmis."

"Kahe."

"Selge, kolme."

"Oh sind!"

"Sind ka!"

Elen pani toru hargile, ent jäi ikka veel mõneks ajaks imestusega paari minuti jooksul tekkinud pesa üle pead murdma. Ta tundis, et peab asja ka õuest uurima. Pealegi oli memmel toas vabal ajal heegeldamisest juba pea üsnagi paks ning leidis, et värske õhk võiks talle hästi mõjuda.

Nii haaras ta mantli ning sammus ukse poole, ise samal ajal endaga arutledes: "Tal ju oli pardi nokk. Ja karvane keha. Ja saba... Saba... Oli ta nüüd lapik või..."

Vanaproua jõudis trepimademele, sulges hoolikalt enda järel ukse ning pööras pilgu tänavalambi poole. Stseen, mis tema ees avanes, lõi jalad vankuma ning ta tundis, et peab sedamaid maha istuma.

"Seda ta küll ealeski ei usu...," poetas daam isekeskis üle suunurga. "Ma... Isegi... Mitte... Ei."

---

Kui Eleni mees õhtul daami trepil istumast leidis, ei uskunud ta tõepoolest mitte ühtegi sõna ning pani luulujutu külmetusest tekkinud palaviku arvele, kuniks memm taadile seda fotot näitas, mida mina täna teile esitlen. Sellest ajast peale ei oska kumbki vanapaarist kosta, mis tol päeval tegelikult aset leidis, ent nad on üksmeelel, et see on üks ainulaadseimaid fotosid kogu maamuna peal.